Kes külmade jalgadega lume sees käib, saab need kõige kiiremini soojaks. Paarkümmend sekundit lumel või külmas vees paneb vere liikuma ja muudab jalad peale protseduuri soojaks. Siiski ei tohi jalgu vette kauemaks jätta kui 3-5 minutit. Mida külmem vesi on, seda rutemini muutuvad jalad pärast soojaks.
Erinevalt külmade jalgade ravist on Sebastian Kneippi järgi veeprotseduuride läbiviimise aluseks loomusoe keha, st inimesel ei tohi olla külm, ega külmavärinaid enne külma veega kokkupuudet. Kui sooja pole, tuleb keha soojaks ajada, näiteks soojas toas tööd tehes või liikudes. Kes poolsoe on, seda aitab vesi vähe või siis üldse mitte, pigem teeb talle kahju, sest vee külmus hakkab loomusoojaga võitlema ja halvimal juhul tõuseb palavik.
Kui pikk peab olema veeprotseduur ajaliselt? Mida lühem, seda parem.
Paras aeg on paar sekundit, väga harva ka 5-6 sek. Kuna inimesed patustavadki sellega, et jäävad liiga kauaks vette ja teevad sellega kehale kahju. Liiga kaua vees viibimine, nt 5-10 min tõmbab kehast välja liiga palju soojust ja taastumine võtab aega. Paar silmapilku ei jõua keha soojust välja tõmmata ja sellepärast tuleb keha soojus ruttu tagasi. Kiire keha soojenemine peale veeprotseduure või suplust on põhjus, miks inimesed seda harrastavad ja ravimiseks kasutavad.
Kui külm peaks olema vesi? Mida külmem, seda parem.
Kõige parema temperatuuriga on see vesi, mis on lumega segatud. Kõige külmem vesi annab inimesele kõige kiiremini pärast sooja. Seda kehtib nii vanade inimeste kui ka laste kohta, juhul muidugi kui vett õigesti pruugitakse. Isegi maimukese võib voodist võtta, külma vette panna 1-2 sek ja siis uuesti voodisse. See teeb lapse soojaks ja karastab väga hästi.
Kas vette peab minema pikkamisi või sisse hüppama? Vette peab minema pikkamisi. Keha peab veega harjutama, järsk muutus ei mõju tervisele hästi. Sama lugu on siis, kui hakata inimest veega üle valama, alati tuleb alustada jalgadest.
Millal on õige veeprotseduure läbi viia? Algajal veeprotseduuride läbiviijal tuleb olla ettevaatlik, kuid kogenud karastaja võib protseduure teha, millal soovib.
Kneipp ütleb, et tema proovis veepruukimist hommikul ja õhtul, enne sööki ja peale sööki, enne magamaminekut ja peale tõusmist – kõik mõjus hästi. Samas, ei soovita ta algajal vahetult ei enne ega peale sööki supelda. Sest näiteks kui peale suplemist kohe sööma hakata, ei tule vajalik soojus kehasse tagasi. Algaja ei peaks ka enne magamaminekut suplema, sest keha on siis juba väsinud ja tahab magada. Suplemine väsitab keha veelgi ja uni tuleb rahutu.
Mida veel protseduuride juures jälgida? Keha peab peale suplemist sooja saama, see on suplemise juures peamine. Kelle keha protseduuridega harjunud on, see läheb varsti soojaks. Kuid eriti tähelepanelikud peavad olema haiged inimesed, sest siis on eriti tähtis soojuse tagasisaamine. Nad peaksid kasvõi soojas edasi tagasi kõndima, kuni keha soojaks on läinud. Samuti võib juhtuda, et külm tuleb ikkagi peale soojust tagasi. Sellisel juhul tuleb uuesti kõndida, kuni keha on taaskord soojaks läinud.
Sebastian Kneipp ütleb, et veeprotseduure on kõige parem läbi viia varahommikul. Või siis öösel, peale esimest und kui kehal on kõige rohkem loomusoojust ja ta hästi puhanud on.
Sebastian Kneipp, „Minu testament tervete ja haigetele. Veega arstimise õpetus.“ 1902, Riia
